« Tagasi

Kas kriis Venemaal mõjutab Eestit?


Vene kriis avaldas koheselt otsest mõju paljudele põhiliselt idaturule eksportivatele toiduainetööstuse ettevõtetele (Viru Rand, Ühinenud Meiereid jt.). Kaudne mõju kestab aastaid ja avaldub väga paljudes erinevates valdkondades.

Suure kukkumise tegi läbi Vene rubla väärtus kõigi olulisemate valuutade suhtes. Sellest tulenevalt kahanes poole võrra Vene elanikkonna ostujõud ja reeglina valuutas Venemaa hulgikaupmeestele müüdud Eesti toodete hinnad polnud enam sealsele tarbijale taskukohased. Oma toodete hindade alandamiseks peavad tootjad alandama kulutusi, mis tähendab kohaliku tooraine kokkuostuhindade langetamist ja tööjõukulutuste kokkuhoidu kas palgata puhkuste või vallandamiste näol.

Piima- ja lihahinna langetamine mõjub otseselt põllumeeste sissetulekutele ja halvendab nende väljavaateid oma kreeditoride nõuete katmiseks. Suurenenud pinged selles elanikkonna grupis sunnivad nende häälte toel Riigikokku valitud poliitikutel suurendama pingutusi oma valijate otseseks toetamiseks riigi vahenditega. Tõenäosus stabilisatsioonifondi tühjendamisele seoses vajadusega oma valijaid kuni järgmiste valimisteni jalul hoida on järk-järgult kasvanud. Viimastel päevadel viis see esimese 250 miljonise põldurite toetuseraldise tõenäolisele “laenamisele” stabilisatsioonifondist, mille tagastamiseks plaanitakse tõsta tubakaaktsiise või kasutada selle aasta maksude loodetavat ülelaekumist.

Toiduainetööstuse ja põllumeeste hädad saavad äärmiselt tõsiselt kajastatud Eesti kommertspankade bilanssides. Kahtlaste laenude täiendav provisjoneerimine suurendab pankade kahjumeid. Omakapitali vähenemisest tulenevalt peavad pangad leidma võimaluse oma kohustuslike normatiivide hoidmiseks Eesti Panga poolt nõutaval tasemel ja emiteerima juurde aktsiaid või võtma allutatud laenu. Seoses kogu siirdemajandusriikide blokiga seotud riskide üleshindamisega on investeerijate leidmine võrreldes eelmise aastaga raskendatud. Teisalt suureneb pankade surve poliitikutele erinevate “riiklike tagamisskeemide” rakendamiseks, millega soovitakse pankade laenuosakondades võetud riskid maksumaksjate vahel ära jaotada. Lähenevate valimiste finantseerimine võib seega pankade jaoks osutuda äärmiselt vajalikuks oma kahjumite vähendamist silmas pidades.

Eksportööride konkurentsivõime taastamiseks idaturul suureneb spekulatsioon krooni devalveerimisele. Selle toetajate põhilised argumendid leitakse Eesti makromajandusest. Taas suurenev jooksevkonto defitsiit suurendab koosmõjus investeerijate huvi langusega lühiajalise ja kuluka finantseerimise osakaalu, mille katkemine võib majandust tõsiselt vapustada. Nimelt sõltuvad lühiajalisest finantseerimisest praktiliselt kõik Eesti kommertspangad. Probleemid ühega Eesti “kahest suurest” aga põhjustaks suure osa raharingluse halvatuse ja tõenäoliselt Eesti majanduse kokkutõmbumise.

Võib loota, et Skandinaavia investorite omavaheline konkureerimine tulevikus saada loodetavate kasumite ja olemasoleva turuosa nimel Eestis viib ka Ühispanga Rootsi kapitali hõlma alla. See võtaks Eesti majanduse lähitulevikult maha kõige hullemate stsenaariumite võimaluse ja lubaks majandusele lubada järgmisel aastal mõõdukat kasvu.

Lisaks rubla languse negatiivsele mõjule on Eestis ka selle tõttu võitvaid ettevõtteid. Võrreldes maailmaturu hindadega odavnesid valuutas ka Venemaa toormehinnad, mille tõttu on neid kergem läände eksportida. Naftasaaduste transiit läbi Eesti on plahvatuslikult kasvanud ja peatunud hetkel ainult raudtee piiratud läbilaskevõime tõttu.

Uutele võimalustele kiire reageerimine on see, mis Eesti peab antud olukorrast välja aitama. Venamaa kriis kestab kindlasti veel aastaid, kuid juba selle puhkemisele järgnevate esimeste kuudega suutsid Eesti ettevõtjad taas sinna oma kaupu müüa. Selleks alandati hindu kohati 20-25% või võeti kasutusele barter-tehingud. Näiteks Norma saab oma turvarihmade eest tasutud autodega, mida on võimalik Venemaal rahaks teha. Konservitootjad proovivad (taas)avastade Ida- ja Kesk-Euroopat. See näitab kohastumist karmide oludega.

Kui järgmise aasta riigieelarve saab võimalikult konservatiivne, kui stabilisatsioonifondi kasutatakse otstarbekalt, kui riik ei võta endale kohustusi, mille sisust ja mahust ta täpselt aru ei saa (pankade laenukahjumite võimalik katmine teadmata suurusjärgus), kui Eesti tootjad saavad parema ligipääsu arenenud riikide turgudele (WTO läbirääkimised) pole seega midagi hullu oodata.

 Kristjan Hänni